Love is when you look into someone's eyes and see their heart
Mõnda aega tagasi vapustas Eesti üldsust skandaal koera ümber. Kahtlemata on hetkel üks üks tuntumaid koeri labrador Lily, ning loomapiinaja mainega mehi Lõuna politseiprefekt Aivar Otsalt. Mis siis toimub? Koer on vigane, aga süüdi pole keegi? (more…)
Kui ma ei eksi, siis nii reklaamib Teleturg imelisi magnetilisi põlvesidemeid, mis teevad haiged põlved suisa nii korda, et 60aastane võib ringi joosta nagu 20aastane. Tegelikult võiks ju kaine talupojamõsitus natukene kuklale koputada ja öelda - halloo, Maa kutsub!
09.11.06 Eesti Ekspressis Mihkel Kärmase sulest ilmavalgust näinud lugu “Rassism on minu religioon” tegi mind ausaltöeldes päris ärevaks. Seda, et Eesti on rassistlik riik tean juba ammu, kuid et seda siin lausa soositakse, andes elamisluba Craig Cobbi taolistele tegelastele? No andke andeks! “Tänu” sellistele inimestele pean alati hirmuga hinge kinni, kui mõni mustanahaline tuttav külla juhtub tulema. Viimane kord läks õnneks, mitte ühtegi solvangut! Kahju, et kõik korrad pole nii läinud… (more…)
“Mille järgi saab mees aru, et just see naine on tema jaoks see õige?”
“Valel on lühikesed jalad” (more…)
Basso on üks mu lemmikkohti lõunastamiseks ja niisama istumiseks, tegin isegi klubikaardi endale. Aga igas meepotis on üks tilk tõrva. (more…)
Mulle üldiselt meeldib olla kaasmaalaste suhtes viisakas, tähelepanelik ja abivalmis. Seda igal pool, iga ilmaga. Kuid on üks grupp inimesi, keda ma eriti ei mõista - memmed ja taadid. Kui neid eemalt vaadata, siis nad väga meeldivad mulle - igaüks on omamoodi elukogenud, ilus ja armas, mõni ka naljakas. Aga minu jaoks on nad väga arusaamatud kujud.
Seisan Kaubamaja juures trollipeatuses ja ootan pikisilmi trollibussi, mis mind koju viiks. Ilm on külm ja nälg näpistab. Peatuses on suhteliselt palju rahvast, nende hulgas ka üks memm. Vaatan memme - ta paistab nii jõuetult kummargil, et kohe kukub ümber, peakene tudiseb ning labakindas käsi toetub kepile. Huvitav, kuidas ta kavatseb trolli siseneda nii, et ta katki ei lähe? Äki peaks teda aitama?
Troll keerab Meloni nurga tagant välja ja venib unnates peatusesse. Rahvas liigub kõnnitee serva poola, igaüks püüab kaval olla ja ära arvata, kuhu kohta trolliuksed peatuvad. Trügimine selles peatuses on tavaline, sest igaüks tahab esimesena trolli pääseda, et soe istekoht hõivata.
Tudiseva memmega juhtub midagi kummalist. Ta ajab ennast jõuliselt sirgu ning rajab endale küünarnukkide ja kepiga tee trügiva rahvahulga etteritta. Seda kõike silmapilgu jooksul. Ning ootamata ära, millal inimesed trollist maha tulevad, hakkab ta tõeliseks tangiks ja võitleb ennast läbi ust ummistava inimtropi trolli. Tõeline vana kala, kes ülesvoolu ujub! Selleks on vaja väga head füüsilist vormi, et millegi sellisega toime tulla. Ta vist treenib iga päev.
Ja ta saigi istuma. Mul on hea meel ta pärast! Ning enda ja kaasreisijate pärast, sest kui selline istuma ei saa, on tavaliselt kisa taevani: “Ma olen haige ja pensionär! Ma pean istuma!”. Vahest, kui neist välja ei tehta, puhisevad nad tükk aega vihaselt su kõrval, kuni enam ei kannata ja plahvatavad siis oma küsimuse välja.
Aga on ka teist tõugu pensionäre. Mina kui viisakas inimene ikka, tõusen tihti püsti, et vanemale inimesele istet anda, vahest on see isegi väga ebamugav, sest Tallinna ühistransport on tihti ülerahvastatud. Ning siis teatab minu sihtmärk, et ta ei soovigi istuda, olgu ma rahulikult edasi. Tavaliselt ma enam tagasi ei istu.
Küsimus siis selline - mida noor inimene tegema peab? Ühed tahavad (suisa nõuavad) istuda, teised keelduvad sellest sootuks. Kas edaspidi memmesid/taate ignoreerida ja anda istet siis, kui seda küsitakse (nagu ma olen viimasel ajal hakanud tegema); või endiselt sama hooga kogu aeg istet pakkuda, isegi kui keegi seda ei vaja?
